Lucio Fulci eri

„Minu mõte oli teha absoluutset filmi. Loogika pole oluline, ainult pildikujundite järgnevus” – Lucio Fulci

Itaalia kultuuriüldsust haarab italo-horror’ist rääkides kollektiivne süümelaine. „Miks teie filmides alati ilusad naised julmalt tapetakse?” küsib ajakirjanik Dario Argentolt, mõttes mõlkumas juba sensatsiooniline kaanelugu à la „Cosa Nostra tegutseb jälle”, kus ajalehtede kaantel laiutavatel mõrvapiltidel on veri punasega trükitud. Kui Itaalia intellektuaalseid meistreid nagu Visconti või Antonioni kõnetatakse austava epiteediga „maestro”, siis Lucio Fulci ja tema mõttekaaslaste üldnimetajaks on alati jäänud sõna „käsitööline”, põlgav „artigianale”, millega otsitakse surevatele naistele mõistlikku põhjendust akadeemilist sõnavara kasutades. Ometi olid nimetatud kaks Fulci õpetajad Rooma Eksperimentaalse Filmi keskuses, Argento aga üks Sergio Leone käsikirjameister filmiklassika „Ükskord Läänes” tegemisel. Juurtest loobumine tuli siis, kui Leone muutis vesterni kogupereloost suureks vägivallaeeposeks. Horror-režissöörid said aru, et žanri üks põhiomadus pole mitte narratiiv, vaid seesama „piltkujundite järgnevus”. Sellest ajast hakati hirmužanrit käsitlema kui bodycount-kino, aga samal ajal räägiti suurte õpetajate jüngrite tööst, kasutades sõnu barokne, esteetiline, kompositsiooniline.

Fulci, kes ise pidas oma karjääri parimaks ajaks 1970ndaid aastad, kui ta väntas giallo-filme ehk Itaalia kollaseid kriminulle, sai tõeliselt kuulsaks videoaja tulekuga 1980ndatel, kui tema töös hakkasid tooni andma järjest hullemad graafilised vägivallaepisoodid. Fulci vägivalla teeb eriliseks tema psühhopaatiline aukartuse puudumine inimkeha vastu. Seesama tabu, mida Bunuel rikkus 1920ndate lõpus, lõigates žiletiga pooleks inimsilma, on Fulci jaoks argipäev. Kui kristlikus kultuuris, ka Itaalias, on keha alati tugevalt märgiline – ühelt poolt kõigi pattude sünnipaik, teisalt läbi abstinentsi midagi ülimalt sakraalset – siis Fulci lihtsalt ei hooli kehast, kasutades seda tööriistana vaimse terrori läbiviimisel. Selline teotus on itaallaste jaoks andestamatu. „Käsitööline” hakkas sellest ajast tähendama ketserit nii intellektuaalse kino kui ka kiriku vastu. Fulci vaated kinnitavad võidukalt seda positsiooni: ta samastab end just Bununeliga, öeldes tema eeskujul, et on „jumalat otsimas”, aga tunnistades samas, et on jumalas pettunud, sest „põrgut kujutada on väga lihtne, aga paradiisi praktiliselt võimatu”.
 

Toimunud festivalid: 2008 2007 2006
MTÜ Pimedate Ööde Filmifestival, Telliskivi 60A, 10412 Tallinn Tel. (+372) 6 314 640 | info@poff.ee