Uus Skandinaavia horror

Küsimusele, kus tehti esimene Skandinaavia õudusfilm, polegi nii lihtne vastust leida. Mõned peavad esimeseks žanripuhtaks Skandinaavia õudusfilmiks rootsi klassiku Victor Sjöströmi „Viirastuste vankrit”, teised taanlase Benjamin Christjanseni „Nõidumist”. Aasta siis oli 1922 ja Suur Tumm hingas täiel rinnal, seda ennekõike Saksamaal, kus Murnaul oli ette näidata kõigi tänapäevaste õudusfilmide suur eeskuju „Nosferatu, õuduste sümfoonia”. Bram Stokeri raamatu teemadel teeb 1930ndate algusaastail ühe oma parimaist filmidest ka taani režissöör Carl Theodor Dreyer. Kolm aastakümmet hiljem hakkab imemees Ingmar Bergman Rootsis väntama intiimseid psühho-horror’eid, nagu „Persona” (1966) või „Hunditund” (1968). Põhjamaisesse õudufilmi hiilib Freud ja sügav kaamos. 1980ndad aastad. Vahepeal varjusurmas olnud žanri äratab taas ellu taani kino ekstsentrik Lars von Trier, kes kingib maailmale apokalüptilise „Kuningriigi”, üle kaheksa tunni kestva õuduskomöödia, mis käsitleb haiglat kui metafoori Taanist või siis ükskõik millisest suvalisest maailma riigist. 1990ndatel aastatel annavad Skandinaavia horror-filmis tooni just eelkõige taanlased, kellest Nicolas Wending Refn teeb inimliku tragöödia võtmes psühhothrilleri „Veristaja” (näidati 1999. a ka PÖFFil) ja Anders Rønnow-Klarlund epideemia-horror’i „Kurjast vaimust vaevatud” (samuti 1999).
XXI sajandil paistavad slasher-filmidega silma norrakad, kes seovad USAst ülevõetud žanri Norra kipaka huumori ja põhjamaiselt karge atmosfääriga. Nende viimane suursaavutus on äsja Sundance’is esilinastunud trash-komöödia „Surnud lumi”, mis teeb sügava kummarduse exploitation’i žanrile. Taanlased teevad suure hooga hingepugevaid vaimulugusid, rootslased aga omanäolisi vampiirifilme, millest viimane, üks selle sajandi originaalsemaid õudusfilme kogu maailmas „Lase sisse see õige” kuulutati eelmise aasta parimaks õudusfilmiks ja on leidnud tee ka Eesti kinolevisse, samuti nagu ka juba kolm aastat tagasi esimese HÕFFi avanud „Külmakõrvetus”, mis samuti mitmeid auhindu noppinud. Meie ülelahenaabrid häbenevad arvatavasti siiamaani nende eelmise aasta suurt kukkumist, kultusbändi Lordi osavõtul tehtud tühjavõitu kollifilmi „Pimedad korrused”, seevastu nende uus suursaavutus „Sauna” käib kõikidel olulisematel filmifestivalidel, ning sellel oli asja ka kohalike filmiauhindade galale.
Tänavusel HÕFFil on välja panna kolm põhjamaist õudus- ja fantaasiafilmi, mis igaüks esindab erinevat žanrit, olgu selleks trash-filmi rüüsse kootatud fantaasia („Astropia”), slasher („Inimjaht”) või hoopiski süngevõitu saunamütoloogia („Sauna”). Hoolimata filmide eriilmelisusest räägivad kõik kolm isevärki loo omaenda rahvast. Millest räägib Eesti õudusfilm?
 

Toimunud festivalid: 2008 2007 2006
MTÜ Pimedate Ööde Filmifestival, Telliskivi 60A, 10412 Tallinn Tel. (+372) 6 314 640 | info@poff.ee